stabiilne...kahe jalaga maasse juuritud...täna...ja homme pind kõigub...karusell pöörleb ja tükid lendavad...
...vahel liiga äärmuslik...vahest nii mõistlik...vahel liiga ebastabiilne...vahest nii peabki olema...küsimärk on kõver...sest vastus jääb alati õhku...sinna kuhugi...ebamääraselt rippuma...
sissepääs võib maksta mõistuse - ta luges seda...kell on kolm...öö...kõige erilisemad on kohal...mina ei räägi minast..."ta on nii ilus, aga tema ei tea mind"...mina ei öelnud seda...seda ütles tema...jälle see sõnademäng...laps on kodus...
seda teeb sädelev jook...kõik ebaoluline muutub ka päriselt ebaoluliseks...igapäevasus kaob, sest...ta läheb muinasjututuppa..."see koht on ju tõeline urgas" - sissepääs võib maksta mõistuse...seal käivad ainult need, kes illusioonist läbi näevad...tuhandete minade seas on üks alati ülekaalus...klaas lendab põrandale...selle sisu katab riided...märg...sellest nad ei hooli...lõbu, trügimine, vabadus...kehad tihedalt koos...hoos...lugu ajab hulluks...ta paneb silmad kinni, et tunne muutuks tugevamaks...veel tugevamalt...januneb...kelle peas see lugu sündis...?
...vastus jääb alati õhku...sinna kuhugi...ebamääraselt rippuma...
asjad lihtsalt juhtuvad...karusell keerleb...seisan järjekorras - selja tagant tuleb mees...võõras...ta teeb põsele musi - tüdrukule, keda näeb esimest korda...ja viimast...sõnadeta...põsele...ja siis ta lahkub toast...niisama lihtsalt, niisama spontaanselt...niisama muretult nagu sinna saabuski...kell peab täis saama, kodulaul kõlama, sest...kainus kaob, kui sinna tuppa lõksu jääd...sõltuvus röövib mõistuse...võtab tal käest kinni ja tõmbab endaga kaasa...ohtlikku muinasjututuppa, kus kõik on võimalik...ta on sõltuvuses punasest...ma ei räägi värvidest!
imogen heap...ghosts...
