saabub proua värviline!

...

ummik...

my oh my...

jalta pillimees...

ta oli väga pühendunud oma mängule...nagu ei kuuleks midagi muud peale oma pilli...ei näeks seismajäänud rahvahulki enda ümber - see lihtsalt ei lähe korda, sest on midagi palju olulisemat...mäng!...kui mina kunagi suureks saab, siis tahab ta sama kirglikult oma asja teha...ta peab seda siiralt tegema vaid iseenda pärast, siis läheb see ka teistele korda...aga paar päeva tagasi avastasin hästi positiivse muusika - bossa nova enda jaoks...unes nägin, et olin jalgupidi vees ja veekilpkonnad sõelusid mu jalge ees edasi tagasi...ma ei kartnud neid ja hästi palju oli nagu päris...ja valge pikakarvaline vaip on hubaseks keskkonnaks möödapääsmatu detail!

alter ego...

flunk...play...

roostes...

...sellest on umbes 7-8 aastat möödas...eile avastasin, et kadri on ikka päris jõhker puujalg...:P...aga sellest hoolimata oli päris mõnus stripata...a see pole üldse see, mida sina mõtled...;)...vaatab, kaua vastu pean - algus polnud just eriti paljutõotav - 20 sekundiga end ülihelikiirusel liigutada on päris raske...ükskord vaatasime lillega step up`i...inspiratsioon ja tantsu muusika pärinebki sealt...lõpptulemus võiks olla midagi sarnast: petey pablo...show me tha money...

supika lapsed...

Kõnnin arbuus käes üle silla…lodi sõidab minu alt läbi… värav on kinni - poisiklutid hüppavad bot.aia müürilt alla…mõni päev hiljem üritame ka meie l.-ga seda sama, kuid kitsas seelik ei lase ronida…emme ei usu, et seelikuid kannan…:P…aga meie oleme suured tüdrukud - me kiigume ja mõtleme välja pättusi ja plaane, kuidas võõra aias olevast pirnipuust vilju kätte saada…

…keegi värvib aeda, keegi remondib koos pojaga autot, keegi loeb trepil raamatut ja silitab kassi - täna on pühapäev…jalutame…voh – selles majas tahaks elada, ja siin, ja siin ka…hämmastav, mis nad endi kodu akendele panevad – avastan end rohelise kanaga tõtt vaatamas…see kõik on niiiii elu!…niii elu on ka kuurist puid tuua ja tuld põlema saada…niii elu on käia pärast vihma saviteel…niii elu on veidra vanatädiga juttu rääkida…paneelide vahel ei huvita miski…kõik muutub masinaks….

klõpsin juba 10 minutit ja asi kisub veidraks…ei saa järgi ka jätta, väemalt mitte enne kui selle kätte saan – sisehoovis on mäng…anti-igavuse retsept sisaldab paari lauajuppi ja telliskivi – maitseelamus on muhedalt muinasjutuline…nad ei märka ja on loomulikud…ma ei peida end, nüüd hakkasid nad teadlikult esinema…paljajalu poris on niiii eluterve!

täna on pühapäev…peaks korra tööl käima…tõmban kardina eest…päike ja kraadiklaas näitab 20…ei…lähen hoopis jalutama…
“tahtsime natuke piiluda…”…ütlen arglikult genklubi hoovis olevale mehele…
…koht on külalistele suletud, kuid sellest hoolimata kutsub sõbralik mees meid edasi - “minge sisse, ainult et teise korruse saali peate ringiga minema”…vaatan ja – pagan, päris muhe koht on välja kukkunud…ütlesin seda hiljem ka mehele…siirus on mõnus!

dagö...mööda...

kahekesi...

...and sometimes you just have to walk away...

vaatab mööda...

...a siis me sõitsime kodu poole ja varsti-varsti oleme nii lähedal, et saab kuulata eesti raadiot...aga kõik magavad ja väljas on täielik piimasupp ja oh need heinapallid seal sees...ma tegelt lähen alati põlema, kui ma heinapallidest mööda sõidan...haarasin fotoka ja peksleva südamega üritasin tabada...aga ei - ju ongi see pilt mõeldud vaid neile, kes ei maga...Can't Take My Eyes Off You...la-la-laa...

lendab ära...

hapnik...

...

keegi jälgib sind!