keemialabor...

nagu vanasti...ikkagi on kõik sama...välja arvatud riided - mood on muutuv...
vaimustus...
mürgitus - liiga palju...tänavad on elavatest surnutest umbes...millest nad mõtlevad?
kirju...läheb mööda ja läinud ta ongi...esimest korda ja viimast...
nii ongi, sest nii peab olema...
mitte midagi ei pea...
"kas sa arvad, et kõik inimesed on andekad?"
mitte midagi ma ei arva...
ära jää kauaks seisma!
arvan et...seda ma arvan...
"miks sulle meeldib must-valgeid pilte teha?"
...sest...
ta avastas viimasel päeval et...
"ära anna alla!"
ühel õhtul jooksime end lasteks...mängisime, naersime...nii hea, nii muretu...siis peatusin - pimeduses istus laps - õnnetu ja hüljatud...istus keset kunstlikult valgustatud tänavat...klõps - pilt on jäädvustatud mällu...kelleks tema mina saab?
lõbusus kadus - korraks...paratamatus?
...siis ostsime jäätist - roosat, pruuni, valget, rohelist, sinist...tuju on hea...naer on nakkushaigus...haige...mis on haige?
"mille kuradi pärast sa siis sinna läksid - sinu koht on hoopis mujal...?"
...sest...julgusest jäi puudu...sest...
ta läks minast mööda...silmside...möödusime üksteisest ja vaatasime tagasi...hetk...läinud...
kell saab täis ja tänavad on nii tühjad...
linnad ilma inimesteta on veidrad...
veider...
linn on kilde täis - miljoni värvi ja teravusega...kanna kingi!
näotu meigib end...looduses kulub võlts...minad saavad minaks...alasti...ohutu...
mägironija...mardikate maailmas...
ma ei saakski ju midagi kirjutada...
...