mängult ja päriselt...

ta vajus oma raskusega mulle peale, hoidis mu kõrist kahe käega kinni ja...kuulas mu hingamist...see pole päris...aga see oli hea...tahaks teha sõrmenipsu, et kaks kuud oleks läbi...kaks raamatut kahest muinasjutusaarest...12 päeva on ilmselgelt liiga vähe...vaataks kõike aegluubis?
...või ostaks hoopis üheotsapileti...?...aasta pärast...?...mhm, ma mõtlen selle peale...
pildid on otsas...a see pole probleem...üks kõlav sõrmenips ja...lähen püüan need hetked kinni...;)
nüüd vajun aga oma raskusega unne, et homme jälle...et saada hinnatud ja peedistatud - tühja ka, see ei oma ju päriselt mingit tähtsust...
hoopis tähtsam küsimus on, et kuda mu uued ägedad plätapüksid lõhki kärisesid...?...sa muidu asterixi loed...?...üks osa oli sellest, kuidas nad avasid laevas korsikast pärit juustu ja laev plahvatas...a see oli niisama üks väike kild...