supika lapsed...

Kõnnin arbuus käes üle silla…lodi sõidab minu alt läbi… värav on kinni - poisiklutid hüppavad bot.aia müürilt alla…mõni päev hiljem üritame ka meie l.-ga seda sama, kuid kitsas seelik ei lase ronida…emme ei usu, et seelikuid kannan…:P…aga meie oleme suured tüdrukud - me kiigume ja mõtleme välja pättusi ja plaane, kuidas võõra aias olevast pirnipuust vilju kätte saada…

…keegi värvib aeda, keegi remondib koos pojaga autot, keegi loeb trepil raamatut ja silitab kassi - täna on pühapäev…jalutame…voh – selles majas tahaks elada, ja siin, ja siin ka…hämmastav, mis nad endi kodu akendele panevad – avastan end rohelise kanaga tõtt vaatamas…see kõik on niiiii elu!…niii elu on ka kuurist puid tuua ja tuld põlema saada…niii elu on käia pärast vihma saviteel…niii elu on veidra vanatädiga juttu rääkida…paneelide vahel ei huvita miski…kõik muutub masinaks….

klõpsin juba 10 minutit ja asi kisub veidraks…ei saa järgi ka jätta, väemalt mitte enne kui selle kätte saan – sisehoovis on mäng…anti-igavuse retsept sisaldab paari lauajuppi ja telliskivi – maitseelamus on muhedalt muinasjutuline…nad ei märka ja on loomulikud…ma ei peida end, nüüd hakkasid nad teadlikult esinema…paljajalu poris on niiii eluterve!

täna on pühapäev…peaks korra tööl käima…tõmban kardina eest…päike ja kraadiklaas näitab 20…ei…lähen hoopis jalutama…
“tahtsime natuke piiluda…”…ütlen arglikult genklubi hoovis olevale mehele…
…koht on külalistele suletud, kuid sellest hoolimata kutsub sõbralik mees meid edasi - “minge sisse, ainult et teise korruse saali peate ringiga minema”…vaatan ja – pagan, päris muhe koht on välja kukkunud…ütlesin seda hiljem ka mehele…siirus on mõnus!

dagö...mööda...