...paks rahvamass ja distants...võõras naine, kes talle eemalt emotsioonitult otsa vaatab, suits näpu vahel naudib naine oma keha...ta tantsib üksi...pilk on terav ja ükskõikne, see on nael, mis mehe pilgu temale kinnitab...
iga päev kõnnib ta mulle vastu...tema läheb sinna, kust mina tulin...me ei tunne üksteist ja igal hommikul me tunneme üksteist ära...me teed ei ühti kunagi...silmavaade tervituseks...mitte sõnagi ja ma näen, kuidas ta ajaga muutub...ja rääkides inimestest, keda ma tunnen, siis oli hommikul järjekordne piinlik hetk sarjast "kadri on kanapime"...ma peaaegu luban, et ma varsti võtan midagi ette ja üritaks läätsedega mässama hakata...:P
ma kohe varsti...
ps...ja oi te oleks pidanud nägema seda pildil olevat poiss - kuidas ta lausa säras siirusest ja headusest...:)
No comments:
Post a Comment