mõistus tule koju!

hämmastav...hämmastav...hämmastav!
...see meeletu lumi, mis sajab ja sajab ja otsa ei saa...ei küsi midagi...ei vasta midagi...lihtsalt liugleb vabalt õhus, ajab laiali tüdruku ripsmetuśśi ja katab kõik musta...jõudsin koju ja vaatasin seda mängu veel läbi aknagi tükk aega...öös oli muinasjutt..."kui oled rikas, jääd ettekäänetest ilma...sellepärast kõik miljardärid Prozacit võtavadki - mitte keegi, koguni mitte nad ise ei soovi ennast enam nende nahas tunda..."

pildis ja tekstis on kodukootus ja talupojamõistus...piiratus, mis on põhjustatud üksinda tegutsemisest ja soov seda muuta kasvab iga päevaga, soov näha uusi vaatenurki, saada juhendamist...uusi inimesi ja ideid oma ellu, sest koostöö on see, mis võib kuhugi viia...koos sellega kasvavad ka hirmud ja kahtlused - aga mis siis kui - asjad lähevadki nii nagu tahan...on mina piisavalt tugev, et sellega toime tulla?...või hirm, et see, millega oled tegelikult tahtnud terve elu tegeleda ja avastad äkki - see polegi ju päris "oma asi"...kui asi muutub reaalseks, siis pind jalge all võib hoopis killustuda ja sa kukud ja kukud ja seest läheb õõnsaks...ma natuke pelgan seda kõike...sest siis poleks enam vabandusi ja ettekäändeid...kui saad võimaluse ja selle tuulde lased, siis jääkski alles ainult teadmine, et mina on ise kõiges süüdi, mitte ülejäänud maailm, minal pole piisavalt tahet ja huvi...illusioonides hõljumine ei nõua ju pingutust...jääb teadmine, et oledki vaid teeskleja, keda huvitab glamuur, mitte "mina ise, minu enda pärast"...ja selle teadmisega ei taha keegi elada...jah, ma natuke pelgan, kui kõik läheb nii nagu tahan...

"selline ma tegelikult olengi...või õigemini, olin: inimene, kes teeskleb, et teab kõike, ja varjab seda vaikimise taha, kuni üks araablane mind nii närvi ajas, et mul jätkus julgust välja öelda, et tegelikult teen vahet ainult erinevate limpside vahel...oli ta üllatunud? muutusin ma tema jaoks teistsuguseks? looda sa! ta mõtles ilmselt, kui vingelt spontaanne ma olen..."

jõin virsikumahla ja järsku tuli isu millegi järele, mida pole juba terve igaviku limpsinud...kondentspiim...nämm...:P
...ja see lumi, mis katab kõik musta...